põnn leidis selle! rästik?

põnn leidis!

mul on madude koha pealt mäluga pahasti,
kellelgi pidid kõrvad kollased olema ja kellelgi pidi selja peal sakk olema.
aga kes on kes- no ei mäleta.
niisiis: kõik, kellel ei ole jalgu, on vabas looduses rästikud.
mitte et ma madusid kardaks,
aga kui ta mind salvab,
siis peaksin hakkama otsustama, kas žgutt on asjakohane või mitte.
selle kohta on ju nii- ja naasuguseid teooriaid.

"mina leidsin selle!",
üritas põnn mulle omandiõigust selgitada.

kupatasin uhke leidja ohutusse kaugusesse,
kus ta siis oma nördimust avaldas.
1. tema leidis selle!
2. mina olen süüdi, et temal täna oma fotokat kaasas ei olnud!
3. üleüldse on kõik pahasti!

ma lubasin siis internetti kirja panna, et tema leidis selle!

elukas suhtus mu klõpsutamisse väga rahulikult.
ma siis nihkusin lähemale.
tal oli otse nina ees üks sobimatult roheline kõrs,
aga mul polnud täna rohimise tuju.
ma olen lapsest saadik rohimisse mõningase kahtlusega suhtunud,
nüüd on siis tõestus käes:
see võib ohtlik olla!

viimased kaadrid said küll viimase piiri pealt tehtud,
mu teeneline alzhaimeri auhinna vääriline mälu arvas millegipärast,
et Sigma 105 minimaalne fokusseerimiskaugus on kusagil 45 cm kandis.
noh et kuni veel fokusseerida annab, olen ma ju suhteliselt kaugel.
irv, olin ma kaugel jee!
sel objel on miinimum 31,3 cm,
ma pärast kodus netist vaatasin.
võeh!

seda vaatasin ka netist,
et see madu on vist siiski suhteliselt rästik jah.

ilmselt sai maol mu lähenemiskatsetest villand,
läks teine minema, kusagile kulu sisse.
tükk aega läks.



Sigma 105 macro

aprill 2011