fotograafia ei olegi üldse hobi...

see on haigus,
krooniline haigus, oma piinade ja ägenemistega.


kui on aega, et minna,
siis pole head valgust.

kui on valgust,
siis on tuul
või pole motiivi...

kui on kõik asjad,
siis ei tule lihtsalt välja.
või noh,
mitte nii hästi,
et ise ka rahul saaks olla.


tuled koju ja vaatad.
ja vannud,
et juba homme
lähed ja viskad oma kaamera merre.
ja objektiivid ka!

sest sel pole ju mõtet,
ei tule,
no lihtsalt ei tule.
milleks siis...


püsid paar päeva vagusi kodus,
hiljemalt nädalaga
hakkavad statiivil jalad sügelema...
vead jälle oma kola autosse
ja lähed...

ja kõik kordub...

* * *

...võibolla see asi peabki selline piinav olema...

sest muidu ei tekiks ju ka seda
"vau, mis ma nüüd tegin!"-emotsiooni,
kui oled tõesti midagi pildisarnast teinud...

midagi,
mis tundub sulle endale ka
peaaegu, et päris tubli
(no ikka iseenda kohta),
võibolla tundub see pilt päris norm
koguni nädal aega... :-D

* * *

need pildid siin,
need pole mitte sellepärast,
et tunduksid mulle niiväga head.
pigem selleks,
et näha:
ma olen aja jooksul
kasvõi natukene
paremaks läinud...

minu enesepettuse koht :D